Aija Lulle: Lätlased ja nende idapiiritunnetus

Lätlaste lähenemine piiriküsimustele Venemaaga on nagu A ja O. Kui meil poleks allakirjutamata lepingut suure naabriga, oleksime pidanud selle välja mõtlema. Lepingu ümber käivad diskussioonid ja küsimus, kas Läti peaks või ei peaks sellele praeguses vormistuses alla kirjutama, lubab riigil jõuda oma enesemääramise sügavaimate mõõtmeteni.

Läti katsed piirileping alla kirjutada on kõikunud hüperpositiivsusest musta masenduseni. Viimastel aastatel on selline kõikumine toimunud lausa mitu korda. Praegu on Läti valitsus äärmiselt lähedal lepingu allakirjutamisele idanaabriga.

4. mail 1990. aastal võttis Läti parlament vastu iseseisvusdeklaratsiooni ning selles dokumendis andsid seadusandjad valitsusele volitused lahendada tüliküsimused Nõukogude Liiduga. Pärast pikki debatte, paljusid kohtumisi Läti ja Vene tsiviilteenistujate ning diplomaatide vahel võttis Läti valitsus 1997. aasta detsembris lõpuks vastu esialgse piirilepingu.

Piirid märgiti maha vastavalt de facto piirile, joonele, mis tõmmati Läti NSV ja Vene NFSV vahel. See tähendab, et Läti sõjaeelne territoorium – Abrene linn, praegune Põtalovo, koos oma kuue külaga – jäi Vene poolele, nagu see oli peaaegu viis aastakümmet Nõukogude Liidus. Abrene piirkond moodustab umbes kaks protsenti kogu Läti territooriumist.

Seejärel piirileppe protsess peatus. Venemaa süüdistas Lätit jätkuvalt inimõiguste rikkumises, pidades silmas muidugi venekeelset vähemust. Peamiselt tulid rünnakud Läti suunas rahvusvaheliste organisatsioonide ja meedia kaudu. Vene pool väitis, et säärastes tingimustes on võimatu piirilepingut alla kirjutada.

Rahvusküsimusi kasutati ulatuslikult poliitilise kapitalina ka Läti sise- ja välispoliitikas. Rahvuslikud ja ajaloolised teemad, mis olid kui trumpkaart ELi referendumi ajal, kui argument tagatud julgeolekust mis tahes võimaliku kallaletungi vastu Venemaa poolt, pöörasid rahva lõpuks jah-hääle kasuks.

2004. aasta novembris sai Läti presidendi kantselei, nagu ka Eesti ja Leedu president, kutse Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt osaleda Teise maailmasõja lõpu 50. aastapäeva suurejoonelistel pidustustel.

Olles kutse vastu võtnud, käivitas Läti president Vaira Vike-Freiberga laia ajaloolise selgituskampaania Teise maailmasõja tagajärgede kohta kolmes okupeeritud Balti riigis. Välismeedia seisis Riia lossi juures sabas ja Vike-Freiberga andis väsimatult pikki ja kokkusurutud intervjuusid, selgitades Balti riikide ühise ajaloo tumedaimad lehekülgi Nõukogude okupatsiooni all.

See pidi olema ka aeg, mil Läti pidanuks alla kirjutama seisma jäänud piirilepingule. Kuid äkki, nagu välk selgest taevast, tegi Läti valitsus ettepaneku lisada lepingule ühepoolne deklaratsioon, mainides 1920. aastal sõlmitud rahulepingut Venemaaga.

Lepingus tõotavad riigid austada teineteise vabadust ja piire igaveseks ajaks. Läti valitsus väitis, et piirileppe allakirjutamine ilma ühepoolse deklaratsioonita oleks Läti põhialuse, selle põhiseaduse rikkumine.

Läti põhiseadus sätestab: «Läti Vabariigi territoorium, koos rahvusvaheliste lepingutega tekitatud piires, koosneb Vidzemest, Latgalest, Kurzemest ja Zemgalest.» Satversme (15. veebruaril 1992. aastal vastu võetud Läti põhiseadus) ütleb ka, et igasugused selle paragrahvi täiendused «peavad seadusena jõustumiseks olema pandud üleriigilisele referendumile».

Valitsuse egiidi all moodustati erikomisjon okupatsioonirežiimi tekitatud kahjude väljaarvutamiseks, kuid selle töö tulemused pole veel teada.

Kui Läti president – elegantne ja väljapaistev oma mustas ja valges rõivastuses – kätles president Putiniga ülevoolava paraadi ajal Punasel väljakul, oli selge, et piirileping oli taas määramata ajaks seisma jäänud.

Need olid sama valitseva Rahvapartei peaminister Aigars Kalvitis ja sama välisminister Artis Pabriks, kelle argumendid olid raudkindlad, et Läti ei saa lepet alla kirjutada ilma ühepoolse deklaratsioonita.

Vähem kui kahe aastaga on nende argumendid teinud kannapöörde ja praegu usub valitsus mõne õiguskonsultandi abiga, et deklaratsioonist loobuda on võimalik ja lepingut saab alla kirjutada, kui parlament annab selleks volitused.

Alates 1. veebruarist arutabki parlament pikas seaduses ühe lause üle, mis ei viita rahulepingule, vaid Läti konstitutsiooniseadusele (21. augustist 1991) riigistaatusest, mis rõhutab Läti riigi jätkuvust.

Miks tegi valitsus säärase drastilise kannapöörde? Kas seaduseelnõu on piisavalt selge väitmaks, et Läti pole uus riik, vaid loodud 1918. aastal? Need on põhiküsimused, mida tuhanded lätlased iseendalt ja üksteiselt praegu küsivad ning mida saadikud parlamendi poodiumilt maha hõikavad.

Parempoolne opositsioon ütleb, et Abrene oli Läti osa ja 1920. aasta rahulepingu järgi on seda ka praegu. Ja veel, et isegi kui Läti ei saa seda tagasi, on see Venemaa, kel on territoriaalsed nõudmised.

Juristide arvamus erineb sellest. Siiski väidavad mõned, et piirileppele allakirjutamisse tuleb suhtuda sellise ettevaatusega, mis lubaks Lätil kinnitada oma jätkuvust rahvusvahelise üldsuse silmis ja säilitaks tulevikus õiguse rääkida Venemaalt saadavast kompensatsioonist.

Valitseva koalitsiooni argumendid on, et piirileping tuleb alla kirjutada kindlustamaks tegelikku piiri. Roheline tuli tuleb anda ka paljudele majanduskokkulepetele, muuta majandussuhted paremaks ja Läti riik jõukamaks tänu geopoliitilisele asendile Euroopa ja Venemaa vahel. Läti võimalus osaleda Vene-Saksa gaasijuhtme projektis, kus kasutataks looduslikke gaasihoidlaid Kesk-Läti linna Dobele lähedal, on samuti piirilepet toetavate argumentide hulgas.

Energeetikaeksperdid irvitavad kibedalt nende tasulubaduste üle, vihjates, et see lõhnab soomestumise järele, pidades silmas külma sõja aegset olukorda, kus Soome oli küll iseseisev, kuid pidi rangelt arvestama Nõukokogude Liidu huvidega.

Siiski oleks mõistlik oletada, et praegune kiirustamine piirileppele allakirjutamisega on majandusringkondade ettepanek poliitikutele.

Kalvitis rõhutab, et allakirjutamine peaks aset leidma aasta esimesel poolel, muidu hakkab Venemaa valmistuma valimisteks ja poliitiline kliima võib halveneda. See tõstab esile teise spekulatsiooni – et lepingule allakirjutamist võidakse kasutada trumbina Läti presidendivalimistel. Vike-Freiberga teine ja viimane ametiaeg lõpeb selle aasta juulis.

Argument, millega valitsev koalitsioon ja parempoolne opositsioon nõustuvad, on, et tundlikud küsimused tuleb manipulatsioonide lõpetamiseks poliitilisest kavast maha kanda. Küsimusteks on, missuguse hinnaga, millal ja mismoodi legaalselt.

Lahendusi võib olla igasuguseid, kaasa arvatud referendum. Ja praegune debatt näitab selgelt, et piirileping Venemaaga on midagi enamat kui täpse füüsilise joone mahamärkimine.

Nagu ütles Visvaldis Lacis, värskelt valitud parlamendisaadik ja endine Läti Leegioni liige: «Pole kahtlust, et Abrene metsadel ja soodel on suur väärtus. Kuid rohkem kui majanduslik väärtus loeb vaimne väärtus. Kuulekalt ja andestades anname ära oma vaimsed piirid.»